06/14/2026
🕯Today, Estonians commemorate the June 1941 deportations, when tens of thousands of people in the Baltics, Belarus, and Ukraine were arrested and sent from their homes to exile in Siberia, many never to return. The details of the deprivation and hardship they encountered are illustrated in the artifacts preserved and shared by Vabamu Museum of Occupations and Freedom.
„Liisa, kas sul leiba on? Mina ostsin ühe peenleiva, kui sinul ei ole, siis saadan muist sulle."...
Täna, 85 aastat tagasi, 14. juunil 1941, algas massiline juuniküüditamine. Tuhanded Eesti pered viidi väevõimuga kodudest teadmatusse. Nõukogude võim saatis Siberisse üle 10 000 inimese, kellest vaid vähesed jõudsid hiljem tagasi.
Vabamu kogusse kuulub üks väike, kulunud paberitükk – kiri, mille Anton Luster saatis küüditatute rongist oma naisele Liisale. Paberi tagaküljele on kirillitsas kirjutatud Liisa nimi ja aadressiks märgitud lihtsalt „naiste vagun“.
Anton kirjutas Liisale:
„Liisa, kas sul leiba on? Mina ostsin ühe peenleiva, kui sinul ei ole, siis saadan muist sulle. Kui üle piiri saame, siis haagitakse pood vaguni külge ehk siis saab midagi osta. Pea seni kaua vastu. Elu on hea.“
Esmapilgul võib see tunduda vaid katkise ja kulunud paberina. Tegelikult räägib see kiri hoolimisest, lootusest ja inimlikkusest olukorras, kus inimesed olid kaotanud kontrolli oma saatuse üle. Anton püüab leida viisi, kuidas naisega ühendust saada, temaga oma vähest toitu jagada ning sisendada jõudu ja usku, et tuleb vastu pidada.
Juuniküüditamise ajal eraldati mehed sageli naistest ja lastest juba teekonna alguses. Pereliikmed paigutati erinevatesse vagunitesse ning saadeti eri sihtkohtadesse. Paljud ei näinud enam kunagi oma lähedasi. Just seetõttu kannab see lühike kiri endas palju enamat kui üksnes sõnu 🕯